Mine sisu juurde

Jean Marais

Allikas: Vikipeedia
Jean Marais
Jean Marais (1961)
Sünninimi Jean-Alfred Villain-Marais 11. detsember 1913
Sünniaeg 11. detsember 1913
Sünnikoht Cherbourg
Surmaaeg 8. november 1998 (84-aastaselt)
Surmakoht Cannes
Amet näitleja, kunstnik ja skulptor
Tegev 1933–1996
Elukaaslane Jean Cocteau (1937–1947)
Mila Parély (1942–1946) Georges Reich (1948–1959)
Lapsed poeg Serge Villain-Marais
Skulptuur "Läbi seinte jalutaja"

Jean-Alfred Villain-Marais (kutsealaselt Jean Marais ([ʒɑ̃ maʁɛ]); 11. detsember 1913 Cherbourg – 8. november 1998 Cannes) oli prantsuse näitleja, maalikunstnik ja skulptor.

Pärast teist maailmasõda oli Marais üks Prantsusmaa suuremaid filmitähti. Ta mängis paljudes edukates, peamiselt seiklusliku sisuga filmides. 1996. aastal autasustati teda Prantsuse Auleegioni ordeniga panuse eest Prantsuse filmikunsti.[1]

Ta esines laval kuni 80. eluaastateni. Ta tegutses ka skulptori ja maalikunstnikuna. Tema skulptuuri "Le passe muraille" ("Läbi seinte jalutaja") võib näha Pariisi Montmartre'i kvartalis.[2]

Jean Marais ja Jean Cocteau Veneetsias 1947. aastal

Töö ja looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Marais tegi esimesed filmirollid 1933. aastal.

Ta näitles ka teatris ning kui 1937. aastal nägi Jean Cocteau teda lavastuses "Oidipus", kutsus ta näitleja oma lavastustesse mängima.[3] 1941. aastal pärast seda, kui kollaborantliku ajalehe "Je suis partout" teatrikriitik kirjutas solvava arvustuse, milles vihjas Cocteau seksuaalsele sättumusele ja uimastite tarvitamisele, ründas Marais kriitikut füüsiliselt. Cocteau pidi sekkuma, et ära hoida kättemaksu Marais' vastu.[4]

Marais' esimene film peaosatäitjana oli "L'Éternel retour" ("Igavene tagasitulek" 1943), 1940. aastate Prantsusmaal aset leidva Tristani ja Isolde loo uusversioon, mille stsenarist oli Jean Cocteau. Film osutus populaarseks ning tegi näitlejast staari.[3] Marais' järgmised rollid filmides "Carmen" (1944, koos Viviane Romance'iga) ning Jean Cocteau lavastatud "La Belle et la Bête" ("Kaunitar ja koletis", 1946) kinnitasid näitleja staaristaatust.[5]

Koos Cocteauga tegid nad filmi "Orpheus" (1950), mis kujunes peagi filmiklassikaks. Ülipopulaarseks osutus film "Krahv Monte-Cristo" (režissöör Robert Vernay, 1954), kus Marais mängis nimiosa.[6] Kassahitt oli ka "Futures vedettes" ("Armastuse kool", 1955), kus Marais mängis koos noore Brigitte Bardot'ga. Marais oli Ingrid Bergmani kaasstaariks Jean Renoiri lavastatud filmis "Elena et les Hommes" ("Elena ja tema mehed" 1956). Luchino Visconti filmis "Le notti bianche" ("Valged ööd", 1957) mängis ta koos Maria Schelli ja Marcello Mastroianniga.

Marais mängis peaosa André Hunebelle'i lavastatud seiklusfilmis "Le Bossu" (1959), kus ta esines koos Bourviliga, mis sai suureks hitiks ja pani aluse tema karjääri uuele etapile. Järgnesid mitmed ajaloolised ja seiklusfilmid, 1962. aasta filmis "Le Masque de fer" ("Raudne mask") mängis ta d'Artagnani. Seejärel saavutas tohutu kassaedu film "Fantômas" ("Fantoom", 1964), kus Marais tegi Fantoomi ja ajakirjanik Fandori kaksikrolli.[6] Esimesele filmile järgnesid "Fantômas se déchaîne" ("Fantoom tegutseb jälle", 1965) ja "Fantômas contre Scotland Yard" ("Fantoom Scotland Yardi vastu", 1967); kõigis neis filmides oli tema ekraanipartneriks Louis de Funès.

1970. aastatel keskendus Marais teatritööle ja tema filmirollid jäid harvemaks. Ta mängis telefilmides ja -sarjades. Viimased filmid olid "Les Misérables" ("Hüljatud", 1995, rež. Claude Lelouch) ja "Stealing Beauty" ("Süütust näpates", 1996, režissöör Bernardo Bertolucci).[7]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1937–1947 oli Marais Jean Cocteau elukaaslane, kes pidas teda ka oma "muusaks". Pärast suhte lõppu jäid nad eluaegseteks sõpradeks.[8] Pärast Cocteau surma 1963. aastal loobus Marais oma pärandist Cocteau viimase partneri Édouard Dermit' kasuks.[9] Ka elu lõpus nimetas ta Cocteaud oma sõbra ja mentorina. 1992. aastal kirjutas Marais Cocteau memuaarid "L'Inconcevable Jean Cocteau" ("Mõeldamatu Jean Cocteau"). Ta kirjutas ka autobiograafia, mis avaldati 1975. aastal. Kogu elu jooksul ei püüdnud Marais oma homoseksuaalsust varjata, kuid ka ei rõhutanud seda. See ei mõjutanud mingil moel tema karjääri ja populaarsust Prantsusmaal.[10]

Kuigi enamik Marais' elukaaslastest olid mehed, oli tal mitu suhet ka naistega. Nendest kõige märkimisväärsem oli suhe näitleja Mila Parélyga, mis algas filmis "Le Lit à colonnes" (1942) ja jätkus filmi "Kaunitar ja koletis" (1946) võtete ajal. Hiljem jäid nad eluaegseteks sõpradeks ja olid ka äripartnerid: 1970. aastatel sai Parélyst kunstigalerii juhataja Pariisis, kus Marais oma kunstiteoseid müüs.[11]

Jean Marais 1991. aastal

1942. aastal oli Marais'l lühike armusuhe Maria Ayalaga, millest sündis poeg Serge Ayala. Marais ei uskunud algul, et ta on Serge'i bioloogiline isa. Nad kohtusid aastaid hiljem ja Marais tunnistas poja omaks alles 1963. aastal.[12] Autobiograafias väitis Marais siiski, et Serge on tema lapsendatud poeg, mida meedias korrati.[13] Serge, kes võttis endale seadusliku nime Serge Villain-Marais, tegi tänu isa toetusele lühikest karjääri laulja ja näitlejana. 1996. aastal pärandas Marais, kes tundis, et poeg ei hooli temast, oma vara lähedasele sõbrale Nicole Pasqualile. Pärast Marais' surma õnnestus Serge'il kohtu kaudu Pasquali ja tema abikaasa käest osa oma pärandist tagasi saada. Poeg sooritas 2012. aastal 69-aastaselt enesetapu.[12]

Jean Marais hauakamber

Marais suri südame-veresoonkonna haigusse Cannes'is Alpes-Maritimesi departemangus 1998. aastal. Ta on maetud Antibes'i lähedal Vallaurise vanale kalmistule hauakambrisse, mis on kaunistatud tema skulptuuridega.[14] Prantsusmaa president Jacques Chirac on tema kohta öelnud, et olles oma ala suurimaid meistreid, oli Marais peale selle ka lojaalne ja suuremeelne isiksus ning lihtsalt südamlik inimene.[15]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Obituary: Jean Marais The Independent. Retrieved 30 May 2019.
  2. ↑ Le Passe-Muraille, un étonnant hommage au coeur de Montmartre
  3. 1 2 "Jean Marais". The Times (1F ed.). 10 November 1998. p. 21.
  4. ↑ Jean Cocteau et Jean Marais, le couple terrible de l’Occupation France Inter (in French). Retrieved 27 January 2026.
  5. ↑ Jean Cocteau's Acclaimed Films They Shoot Pictures, Don't They. 2016.
  6. 1 2 "Box Office Figures for Jean Marais films". Box Office Story.
  7. ↑ Kirkup, James (10 November 1998). "Obituary: Jean Marais". The Independent (FINAL ed.). p. 6.
  8. ↑ "Légendes d'Écran Noir: Jean Marais". www.ecrannoir.fr.
  9. ↑ Nini Pasquali, Jean Marais sans masque, Paris, Éditions de la Loupe, 2004, p. 89
  10. ↑ Didier Roth-Bettoni, L'homosexualité au cinéma, Paris, La Musardine, 2007, p. 55
  11. ↑ Nini Pasquali, Jean Marais sans masque, Pariis, Éditions de la Loupe, 2004, lk. 48
  12. 1 2 Jean Marais : procès, suicide de son fils... La triste histoire de son héritage Gala (in French). Retrieved 27 January 2026
  13. ↑ Jean Marais, Histoires de ma vie, Paris, Albin Michel, 2011 edition, pp. 234-237
  14. ↑ https://cotedazurfrance.com/offers/tomb-of-jean-marais-vallauris-golfe-juan-en-3001669/ Tomb of Jean Marais] Vieux Cimetière de Vallauris
  15. ↑ Näitleja Jean Marais on surnud Õhtuleht, 11. november 1998.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jean_Marais&oldid=7170020"