Kabehirv

Kabehirv
Isane kabehirv
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Sõralised Artiodactyla
Sugukond	Hirvlased Cervidae
Perekond	Kabehirv Dama
Liik	Kabehirv
Binaarne nimetus
Dama dama Linnaeus, 1758
Kabehirve levila

Video kabehirvekarjast Saksamaa Granati loomapargis

Kabehirv (Dama dama) on hirvlaste sugukonda kuuluv sõraline.

Pärast viimast jääaega suri liik Euroopas välja, säilides vaid Vahemere ümbruses üksikute eraldatud asurkondadena. 2000. aastatel on liigi arvukus korduva reintrodutseerimise tulemusel taas suurenenud. Eestis on kabehirv kuulutatud looduslikku tasakaalu ohustavaks võõrliigiks.

Välimus

Vanematele pullidele on iseloomulikud kühvelsarved. Kabehirv sarnaneb tähnikhirvega, kuid viimase sarvedel puudub kühveljas laba ja sabaots ripub "peeglist" ehk tagakehal olevast heledamast laigust umbes 5 cm allapoole. Karvkate on muutliku värvusega: tuhmkollasest mustani. Mõnes piirkonnas on kabehirvel kindlad värvusvormid.

Suurem osa isendeid on suvel kastanpruuni karvkatte ja valgete tähnidega ning talvel ühtlase hallika karvkatte ja ebaselgete tähnidega. Mõnel värvusvormil tähnid puuduvad: vastsündinul liivakarva vasikal muutub karvkate täiskasvanuna valgeks (tegu pole siiski albiinoga). Mustadel hirvedel on tähnid, kuid need pole valged, vaid heledamad mustjaspruunid. Noortel sarvedeta isastel asub peenisetupel silmatorkav karvatutt ("pintsel"), mis on nende eristamiseks hea tunnus. Emastel on välissuguelundite all umbes 12 cm pikkune karvatutt. Saba on suhteliselt pikk. Kõige harilikuma värvusvormiga loomadel on saba peal must triip (heledatel loomadel on triip pruun ning valgetel ja mustadel see puudub). Enamikul värvusvormidel on valge, musta rõngaga ümbritsetud "sabapeegel".

Karvavahetus toimub mais-juunis ja septembris-oktoobris. Sarved heidetakse maha aprillis-mais, mille järel hakkavad kasvama uued sarved, mis vabanevad nahast augustis-septembris. Üldiselt suureneb sarveharude arv vanuse kasvades. Vanematel isenditel hakkab sarveharude arv vähenema. Sarvekasv on aga piirkonniti erinev ning sõltub toidu kvaliteedist ja geneetilistest iseärasustest, nii et looma vanust ei saa määrata kindlalt sarveharude arvu põhjal.

Mõõtmed

Täiskasvanud isaste tüvepikkus on 140–160 cm ja õlakõrgus on 85–95 cm. Emastel on vastavad mõõtmed 130–150 cm ja 75–85 cm. Sabapikkus on 16–19 cm. Kehakaal on kuni 130 kg (isastel 46–80 kg, emastel 35–52 kg). Kevadel sündinud noorloomad kaaluvad keskmiselt 4,5 kg.

Hambavalem on püsivalt 0/3, 0–1/1, 3/3, 3/3 = 32–34. Mõnel kabehirvel puudub 1 või 2 lõikehambakujulist hammast või esineb 1 või 2 ülemist silmahammast.

Ajalugu

Kabehirv on Euraasiast pärit hirv, kes oli eelmisel jäävaheajal levinud suuremas osas Euroopas. Holotseenis kahanes levila Lähis-Idani ja ilmselt Vahemere regioonini. Samal ajal oli Lääne-Aasia edelaosa koduks Pärsia kabehirvele, kes on mõõtmetelt suurem ja kelle sarved on laiemad. Levandi piirkonnas (Edela-Aasias) oli kabehirv oluline lihaallikas paleoliitilises Kebarani kultuuris (17 000 – 10 000 eKr), millele viitavad Põhja-Iisraelist leitud loomaluud. Arvukus vähenes paleoliitikumi lõpus Natufiani kultuuri ajal (10 000 – 8500 eKr), ilmselt suurenenud ariidsuse ja hävinenud metsaalade tõttu.

Levila ja elupaik

Kabehirve levila laiub Kesk-Euroopas, Lõuna-Rootsis ning Lõuna-Soome ja Briti saartel; eraldatud asurkonnad on lisaks Itaalias ja Pürenee poolsaarel. Kuigi tegemist on Euraasiast pärit hirvega, on see liik inimtegevuse abil sisse viidud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse ning Uus-Meremaale.

Elupaigaks on tiheda alusmetsaga küps leht- või segamets. Mõnikord sobib elupaigaks okasmets lagedate kultuurmaastike või parkide läheduses, tihti üsna hõredas puistus. Kabehirve elupaiku leidub ka soistel aladel ja niitudel. Looma elupaik muutub vastavalt aastaajale, sest toidu hooajalisus on piirkonniti erinev. Häirimata kabehirv mäletseb toitumisalal või metsaservas.

Kodupiirkonna suurus sõltub elupaigast ja aastaajast: emahirvedel on see suvel u 50–90 ha ja pullidel u 50–250 ha. Tegemist on mitteterritoriaalsete loomadega, kelle kodupiirkonnad sageli kattuvad. Asustustihedus on väga varieeruv ja sõltub tihti inimtegevusest (nt küttimisest ja lisasöötmisest). Näiteks on Inglismaa idaosas suvine asustustihedus üks isend 6–8 ha kohta ja talvel üks isend 4 ha kohta.

Kabehirv on populaarne pargihirv ja teda leidub mitmetes Euroopa ning Briti saarte heitlehise metsamaastikuga hirveparkides ja looduskaitsealadel. Paljudes riikides kasvatatakse neid farmides.

Eestis kohati kabehirve esimest korda 2012. aastal Põlvamaal.

Briti saarte populatsioon

Kabehirve levitasid Kesk-Euroopasse roomlased. Pikka aega arvati, et normannid tõid kabehirve Suurbritanniasse ja Iirimaale eesmärgiga neid kuninglikes metsades jahtida. Hilisemad leiud näitavad, et kabehirv oli Lõuna-Inglismaale sisse toodud juba esimesel sajandil pKr. Ei ole teada, kas need loomad põgenesid ja moodustasid metsistunud koloonia või surid välja ning hiljem reintrodutseerisid liigi taas normannid.

Kabehirv on tänapäeval Suurbritannias laialt levinud ning asustab alasid Inglismaal ja Walesis, mis paiknevad Washi ja Mersey vahelisest piirist lõunas. Inglismaa põhjaosas pole kabehirv nii laialt levinud, kuid teda leidub tasase maastikuga piirkondades ning Šotimaa aladel, peamiselt Tay orus ja Loch Lomondi ümbruses.

Rhodose saare populatsioon

Rhodose kabehirve populatsioon on keskmiselt väiksem kui Kesk- ja Põhja-Euroopas. 2005. aastal avastati, et Rhodose kabehirv on kõikidest teistest populatsioonidest geneetiliselt erinev (karvkatte värvus on eri piirkondadest loomadel siiski samasugune). Seetõttu suunati rohkem tähelepanu selle liigi populatsiooni kaitsemeetmetele. Rhodose linna sadamas on isase ja emase kabehirve kujud, mis tähistavad kunagise Rhodose kolossi asukohta.

USA populatsioon

Kabehirv on Ameerika Ühendriikidesse sisse viidud üsna hiljuti. Georgia osariigi keskosas on kabehirve arvukus looduslike vaenlaste puudumise tõttu liialt suurenenud ning nad põhjustavad tõsist kahju noortele puudele. Kabehirv on koos teiste eksootiliste hirveliikidega sisse viidud ka Texase osariiki, kus neid jahitakse ulatuslikes karjafarmides.

Ajaloolised karjad

Üks tuntud ajaloolisi kabehirvekarju paikneb Ottenby looduskaitsealal Ölandil Rootsis, kuhu rajas Karl X Gustav 17. sajandi keskel 4 km pikkuse müüri, et eraldada kuninglik kabehirve kari. 2006. aasta seisuga elab kari nendel aladel siiani.

Teine ajalooline kari paikneb Fööniksi Pargis Iirimaal, kus 400–500-liikmeline kabehirvekari on pärit 1660. aastatel introdutseeritud karjast.

Alamliigid

Haruldast iraani kabehirve peetakse sageli kabehirve alamliigiks (Dama dama mesopotamica), kuid on ka teadlasi, kes peavad iraani kabehirve täiesti erinevaks liigiks (Dama mesopotamica).

Iraani kabehirv on peaaegu välja surnud. Nad elutsevad väiksel alal Khūzestāni provintsis Lõuna-Iraanis, kahel kaitstud alal Māzandarāni provintsis Põhja-Iraanis, saarel Urmia järves Kirde-Iraanis, Põhja-Iisraelis ja Iraagi aladel. Ajalooliselt leidus neid Mesopotaamias ja Egiptuses ning Kürenaikas ja Küprosel.

Võrreldes kabehirvega on iraani kabehirv suurem, tema sarved on võimsamad ja kujult vähem kühveljad. Ta eelistab elupaigana avatud metsamaastikku. Neid aretatakse Iraani, Iisraeli ja Saksamaa loomaaedades ning loodusparkides. Eksisteeriv populatsioon võib kannatada inbriidingu ja geneetilise mitmekesisuse vähesuse tõttu. Alates 1996. aastast on neid Karmeli mäe aretuskeskuses pidevalt ja edukalt reintrodutseeritud ning seejärel lastud Põhja-Israelis vabasse loodusesse.

Eluviis

Häirimata kabehirv tegutseb päeval ning mäletseb avamaastikul. Häirimise korral on aktiivne hämarikus ja öösel (vanemad pullid on öisema eluviisiga).

Toitumine

Kabehirv eelistab toituda rohttaimedest. Mets on tema peamine varjepaik, kust ta liigub toitumiseks avamaastikule. Toiduks on enamasti kõrrelised ja rohttaimed (load), kuid ta sööb ka puude noori lehti, tammetõrusid, pöögipähkleid, marju (nt kitsemurakat, mustikat, kibuvitsa). Talvel toitub ka kanarbiku ja astelpõõsa võrsetest, maharaiutud okaspuude ja muude puude koortest. Lisaks sööb tera- ja juurvilju.

Käitumine

Esineb selge sooline eraldumine nagu teistelgi hirvlastel. Metsas elutsevad täiskasvanud pullid moodustavad eraldi karja ja täiskasvanud emahirved koos kaaslastega (harilikult vasikate ja mullikatega) 5–7-liikmelised karjad. Avamaastikul võivad loomad sobival toitumisalal koonduda kuni 80-liikmelistesse karjadesse. Agressiivne käitumine ilmneb innaajal, kui pullid võistlevad turniiriplatside pärast. Turniiri võitja selgub harilikult jõudemonstratsiooniga, kuid esineb ka otsest võitlust. Noored pullid elavad esimesed 20 elukuud emahirvedega ühes karjas, misjärel nad ühinevad pullide rühmaga, naastes innaajal (augustis või septembris) sigimiseks jälle emaste piirkonda. Mõnes populatsioonis jäävad pullid pärast innaperioodi lõppu, aprillist maini, emahirvede aladele. Teistes populatsioonides (tavaliselt avamaastikel) võivad segakarjad püsida koos aasta läbi. Emaste rühmades on nõrk hierarhia ja neid juhib domineeriv emashirv, ent selline rühma koosseis võib tihti muutuda.

Kabehirv liigub kõndides, sörkides, galopeerides ja hüpates. Ehmunud kabehirv võib hüpata 1,75 m kõrgusele ja kuni 5 m kaugusele. Hirv ujub hästi (nt mandri ja saarte vahet). Ohu korral on kabehirv väle ja võib lühikesi vahemaid läbida maksimumkiirusega kuni 45 km/h (võrreldes teiste hirvlastega on nad aeglasemad, kuna lihasmassi on vähem).

Tegevusjäljed

Kabehirve tegevusest annavad märku sasitud põõsad, mahanühitud koorega noored puud ja nende jalamil, varises tugeva lõhnaga kraapimisjäljed läbimõõduga 30–300 cm. Väljaheited on mustad, läikivad ja silindrilised pabulad, mis on ühest otsast teravad ning teisest sälgulised. Väljaheidete mõõtmed on pullidel umbes 16 × 11 mm ja emahirvedel umbes 15 × 8 mm. Kabehirv jätab väljaheited hunnikusse nagu ka teised hirvlased. Tegevusest annavad märku veel mänguringid: maapinnal taimedest ja varisest paljaks kulunud ringid, mille läbimõõt on umbes 3 m. Need on tekkinud mõlemast soost ja igast vanusest loomade ringiratast jooksmisel, sageli vana kännu ümber. Ei ole teada, mis on ringjooksu otstarve. Tegevusjälgedeks on ka karvad okastraadi küljes, sest kabehirv poeb tihti traataia alt läbi, isegi siis, kui lihtsam oleks üle hüpata. Jäljed on täiskasvanud kabehirvel umbes 6,5 cm pikad, kuid varieeruvad vanuse, soo ja liikumisviisi põhjal.

Suhtlemine

Indlevad pullid toovad kuuldele kähedaid oigeid. Kabehirve ohuhäälitsused on lühikesed haugatused, mida kuuleb sageli emastelt, kui nad on vasikate läheduses. Lisaks on emasloomale iseloomulik mökitamine. Kabehirvedel on mitmesugused lõhnanäärmed: sõrgadevahelised näärmed, preorbitaal- ja pöianäärmed ning indlevatel isastel peenisetupega seotud näärmed. Kabehirv eristab värve ja võib märgata objekte kuni 60 m kauguselt. Kaugemale näevad halvemini, kuid liikumist märkavad selgesti. Nende kuulmis- ja haistmismeel on teravad.

Sigimine

Paaritumisstrateegiad on erinevates elupaikades varieeruvad. Mõned pullid kaitsevad nn innapaiku, teised koonduvad turniiripaikadesse ja meelitavad emaseid kutsehüüdudega. Paaritumine on oktoobris-novembris ja vasikad tulevad ilmale juunis-juulis. Suguküpsus saabub emastel 16-kuuselt, isastel 7–14-kuuselt, kuid harilikult takistab sotsiaalne hierarhia neid esimestel eluaastatel sigimast. Tiinus kestab 230 päeva ja aastas sünnib üks vasikas (kaksikud on haruldased). Emasloomal on kokku neli nisa.

Pojad

Vasikate karvastik sarnaneb emaslooma suvekarvastikuga. Valge karvkattega loomad on vasikana heledat liivakarva. Vasikad suudavad kohe pärast sündimist emaga kaasas käia, kuid tavaliselt lebavad taimestikus peidus. Vasika instinkt sunnib teda olema vaikselt ja liikumatult. Vasika kaitsevärvi muster aitab tal olla röövloomade eest varjatud. Ema käib kindlate ajavahemike järel teda imetamas ja viib ta aeg-ajalt uude kohta lamama. Vasikad võõrduvad emapiimast umbes 12-nädalaselt. Järglaste eest hoolitsevad ainult emasloomad.

Eluiga

Looduses elab kabehirv kuni 16-aastaseks, kuid tavaliselt ei elata nii kõrge vanuseni. Tehistingimustes on registreeritud vanus 20 aastat. Põhjapoolsetele asurkondadele avaldavad suurt mõju karmid, talvised ilmastikuolud, mistõttu hukuvad sageli hilja sündinud vasikad ja kurnatud pullid. Surma põhjustavad lisaks autoõnnetused ja vasikate saagiks langemine kiskjatele. Mõned pullid surevad innaajal turniiridel saadud vigastustesse. Täiskavsvanud loomade looduslik suremus on väike kuni kõrge eani.