Norra džäss

Norra džäss on Norras kujunenud džässmuusika traditsioon, mida iseloomustavad põhjamaine helikeel, atmosfääriline kõlapilt ning džässi, rahvamuusika ja Euroopa nüüdismuusika mõjutuste põimumine.

Algusaastad

Euroopa džässi sai hoo sisse Esimese maailmasõja lõpus. Ameerika päritolu uus muusikastiil jõudis Euroopa mandrile vahetult pärast relvarahu sõlmimist novembris 1918 ning juba 1919. aastaks hakati džässi pidama modernsuse ja uudsuse sümboliks. Laiema publiku jaoks seostus džäss sageli intensiivse rütmika, tantsulisuse ning valjude ja eksootilistena tajutud heliefektidega. 1919. aastal saabus Inglismaale Original Dixieland Jazz Band, mille salvestised levisid peagi ka Skandinaaviasse. Kuigi džässi laialdasem levik Euroopas toimus sõjajärgsel perioodil, olid see osaliselt Euroopasse jõudnud juba 19. sajandil Ameerika varase show-muusika ja afroameerika rahvamuusika mõjude kaudu, eelkõige rändmuusikute vahendusel.

1913. aastal algas Atlandi-ülene reisiliiklus Norra ja Ameerika Ühendriikide, mis soodustas muusikaliste mõjutuste jõudmist Norrasse. Esimene välismaine džässorkester esines Norras 1921. aasta jaanuaris, millele järgnes samal aastal Jack Harrise Premier Syncopated Five. Varajast džässi iseloomustasid suhteliselt lihtsad meloodiavariatsioonid, tugeva ja nõrga löögi vaheldumine rütmis ning bandžo, trummide ja teiste uudsete pillide kasutamine. Euroopa kontekstis kohandati seda muusikat sageli salongimuusika traditsioonidega. Välismaised ansamblid mängisid olulist rolli Norra esimeste kodumaiste džässikollektiivide kujunemisel, eriti Kristiaanias (tänapäeva Oslos).

1920. aastal moodustas viiuldaja Lauritz Stang oma esimese noortebändi, mis võttis kiiresti omaks uued muusikalised suundumused. Pianist Amund Enger esines mitmete džässansamblitega juba 1921. aastal. Samal aastal asutati Põhja-Norras Bodø linnas 15-liikmeline Bodø Jazz Band, mis reorganiseeriti 1922. aastal Trondhjemi noorte kommunistide ansambliks. 1923. aastal jõudis Norra džässmuusikasse saksofon. Laialdast tuntust kogus ansambel Sixpence, mida juhtis Ameerikast naasnud Fenger Grøn. Inglise raadioülekannete levik Norrasse avaldas samuti märkimisväärset mõju kohaliku džässi arengule.

1921. aastal edastas äsja asutatud Norra ringhääling Kristian Haugeri Pan Jazzorkestri esinemise. Haugerist kujunes järgnevatel aastatel Norra džässi keskne kuju ning teda on sageli nimetatud Norra džässi grand old man’iks. 1925. aastal palgati Hauger Oslo kasiinorestorani orkestri dirigendiks, mille tulemusel loodi esimene täiskohaga džässisuunitlusega restoraniorkester Norras.

1927–1940

Kristian Haugerit peetakse üheks Norra džässi professionaliseerumise võtmeisikuks. Ta suurendades puhkpillide ja kontrabassi rolli ning aitas kaasa improvisatsiooni kujunemisele tavapäraseks väljendusvahendiks. Haugeri juhitud ansambliga Sixpence liitus uusi muusikuid ning ansambel kujunes 1920. aastate lõpul Norra pealinna populaarseimaks džässikollektiiviks,mis esines mitmesugustel esindusüritustel, sealhulgas kuninglikel vastuvõttudel ja saatkondade pidudel. Samal ajal toimus institutsionaalne areng: Norra Muusikute Ühenduse iga-aastasel koosolekul otsustati tunnustada saksofoni orkestripillina. Arutelud džässmuusikute vastuvõtmise üle ühendusse tekitasid vastakaid arvamusi, kuid alates 1930. aastast avanes vähemalt Oslo muusikutele võimalus liituda organisatsiooniga.

1930ndatel kasvas harrastusliku ja professionaalse džässmuusika tegevus märgatavalt. Trondheimis tegutsesid mitmed uued ansamblid, sealhulgas The Jazz Kings, Tromsø’s Bonny Band ja Melody Boys ning Bergenis Charley Band. Džässmuusika õitseng saabus siiski pärast 1935. aastat. Sel perioodil saavutas tuntuse ansambel Funny Boys, kes andis 1938. aastal džässmuusikaga heliplaadi.

Bergenis moodustati 1930. aastate keskpaigas bigbänd The Rhythmicans, mis esines nii kontsertidel kui ka kinodes filmiseansside eel. Aastatel 1936–1937 loodi Oslos ja Trondheimis nn rütmiklubid ning peagi asutati Norra Rütmiklubide Assotsiatsioon, mis aitas kaasa džässi ja svingmuusika levikule. Vahetult enne Teist maailmasõda koges Norra džäss õitsengut ning sving saavutas laialdase populaarsuse.

Ajalooliselt oli viiul Norra džässis keskse tähtsusega instrument, kuid nn kuldajal tõusid esiplaanile kitarr ja bass. Viiul leidis seejärel uue rolli string swingi muusikas. Paljud muusikud eelistasid vabakutselist tegutsemisvormi ning moodustati arvukalt svingorkestreid. Norra džässi ja svingmuusika areng katkes Teise maailmasõja puhkemisega.

1941–1945

Saksa okupatsiooni ajal Teise maailmasõja vältel seisis Norra džässmuusika silmitsi ulatuslike piirangutega. Džässmuusikute klubid suleti ning mitmel pool jätkati tegevust varjatult, tegutsedes näiliselt näiteks naiste õmblusringidena. 1941. aastal keelati mittenatsidest elanikel raadio kuulamine ning raadioaparaadid konfiskeeriti, mis suurendas vajadust elava muusika järele. Enamik tegutsevaid ansambleid piirdus siiski kohaliku publikuga ning ei andnud kaugemal kontserte. Erandiks olid Bergeni Rütmimuusikaorkester, mis jätkas laiemat esinemistegevust.

1942. aasta alguses jõudis Norrasse veel Ameerika päritolu muusikat, mida levitati Saksa plaadifirmade alt. Ingliskeelsete laulutekstide ja -pealkirjadega muusika oli samal ajal rangelt keelatud ning sama aasta kevadel keelustati ka avalikud tantsuüritused. Natsionaalsotsialistlik propaganda halvustas avalikult džässmuusikat, seostades seda juutide ja bolševismiga. Veel tegutsevates ajalehtedes kajastati džässi harva ning valdavalt negatiivses võtmes.

Osa Norra džässmuusikuid pages okupatsiooni ajal Rootsi. 1943. aastal vahistati tuntud muusikud Rowland Greenberg ja Nils Jacobsen, viimane oli Norra Rütmiklubide Assotsiatsiooni president, seoses džässifilmide ebaseadusliku näitamisega Oslo kinos. 1945. aastaks oli üldsusele selge, et sõjategevus on lõppemas, ning svingmuusikale anti järk-järgult suurem tegevusvabadus. Muusikud alustasid taas regulaarsete proovidega ning valmistuti džässmuusika taastulekuks. Pärast sõja lõppu tähistati Norras taas avalikult rahvuspüha 17. mail. Sellega seotud pidustuste raames hakkas džässmuusika üle kogu riigi uuesti levima ning taastama oma rolli Norra muusikaelus.

Välislingid