Vikat

Vikat

ELF-i korraldatud vikati lõikamise, luiskamise ja kasutamise koolitus Tartus lodjakoja juures 2014. aastal.

Rukki koristus vikatiga (1945)

Vikat on tööriist eeskätt heina ja teravilja niitmiseks.

Vikati osad

Vikatil on umbes 50–90 cm pikkune, tagant laiem ja eest teravikuks kitsenev kergelt kõver sepistatud terasest lõiketera ning umbes inimesepikkune vars (lüsi), mis on traditsiooniliselt puidust, tänapäeval võib see olla ka metallist või plastist.

Tera kinnitub varre külge metallvitsa ja puidust kiiluga, moodsatel vikatitel ka kruvidega või poltidega klambri abil. Puitvarrele paigaldav klamber kinnitatakse võimalikult tihedalt, nii et sel poleks vähimatki võimalust loksuda.

Niitmisel hoitakse vikati vart kahe käega, üks käsi üleval- ja teine allpool, tera suunatud küljele. Vikati paremaks juhtimiseks niitmisel on vikati varrele alumise käe jaoks vastavalt niitja kasvule paigutatud näpits või pulk.

Niitmine

Kerge kehapöördega paremalt vasakule viibutades juhitakse tera kaarekujuliselt maapinnaga paralleelselt läbi lõigatavate taimede, nii et vikati kand (tera varrepoolne ots) peaaegu mööda maad libiseb ja ots on kergelt ülespoole tõstetud. Järgmise lõike jaoks astub niitja lühikese sammu edasi. Niidetud hein jääb maha (heina)kaarena.

Pärast niitmist lahutatakse heinakaares olev hein selle paremaks kuivamiseks laiali ja seda kuivavat heina nimetatakse looks (loog: loo). Kaare lahutamiseks kasutatakse vahel vikativarre teist otsa, niitja kõnnib piki kaart vikat tagurpidi käes ja lükkab paksemad tuustid paremale-vasakule.

Teritamine

Vikati luiskamine

Luiskamine

Vikatitera tõhususe tagamiseks teritatakse seda regulaarselt. Vikati teritamist luisuga nimetatakse luiskamiseks. Luiskamisel jälgitakse, et luisk kuluks ühtlaselt ega muutuks nõgusaks. Abrasiivmaterjali kulutatakse parajal määral, et luisu pinnal olevad abrasiivterad oleksid lõikevõimelised. Mõni luisk läheb ka umbe, ehk korjab metalli enda sisse ja muutub libedaks. Luisku hoitakse puhtana veega, luisates märja luisuga. Pärimuse järgi on pandud luisk niitmisel nööri otsas niitja järel lohisema, et see püsiks kastese rohu sees niiske. Tänapäeval on lihtsam hoida luisku mõnes väikeanumas leos.

Viilimine ja käiamine

Sama tulemus saavutatakse ka tera viiliga viilides või käiaga käiates. Sarnaselt luisuga vajavad ka liivakivist käiad, Gotlandilt toodud või ka muud, märga pinda, selleks on neil tavaliselt all veekünad. Kõvast materjalist lõikeservaga vikati puhul kasutatakse teritamiseks käiamist.

Pinnimine

Vikati kestvust pikendab lõikeserva õhendamiseks pinnimise eelistamine, mida traditsiooniliselt tehakse väikse haamri ja pinnialasi abil. Olemuselt on pinnimine külmsepistamine – vikati lõikeserv taotakse 3-4 mm laiuselt õhemaks ja see venib sellega ka natuke laiemaks, et vikatit saaks siis jälle mõnda aega luisuga edasi teritada. Pinnimisel metall ka kalestub ehk muutub kõvemaks, mis vähendab lõikeserva kulumist. See töö nõuab täpset kätt, vilumust ja aega. Pinnimise lihtsustamiseks on välja mõeldud pakule kinnitatavad pinnimisrauad, mille vahel vikatitera asetub toe vastu ja nõutav haamri löögitäpsus on millimeetri asemel sentimeetrites. Sellise riistaga pinnimine käib mitu korda kiiremini ja ka täpsemalt kui vabakäe meetodil.

Lõikamine

Kui niita võsaseid kohti, kus tera ette jääb ka puitunud varsi, siis on eelistatum lõigatud teraga vikat, kuna värskelt pinnitud serv võib olla pikalt õhuke ja see jääb võsa vastu nõrgaks, läheb lömmi ja siis on seda kohapeal tülikas parandada. Lõigatud vikat peab kulumisele ja luiskamisele vastu ligikaudu kolm töötundi, siis lõigatakse serv taas õhemaks.

Kui vikatit enam luiskamisega teravaks ei saa, kasutatakse pehme lõikeservaga vikati puhul vikatinuga (kolmnurkset metallpulka, sageli teravaks käiatud servadega kolmnurkne viil) ja "lõigatakse" (kaabitakse) sellega tera lõikeserv õhemaks. Tera lõikamine läheb kogenud tegija käes kiiremini, viilimisega saab hõlpsamini hakkama paiksete defektidega, näiteks kivisselöömise täketega.

Lõikamine ei pruugi kõvema lõiketeraga vikatil õnnestuda, kuna lõikeriist peab olema kõvem kui vikat. Ka pinnimine võib sellise tera puhul olla võimatu, sest haamriga tagumisel võib kõva lõikeserv puruneda, ega veni õhemaks.

• 
  Vikati pinnimine pinnialasil
• 
  Vikati pinnimine pinnimisrauaga

Vikat Eestis

Vikat võeti Eestis kasutusele tõenäoselt meie ajaarvamise 2.–4. sajandil. See muutis maastike ilmet, kuna niitmise mõjul said kujuneda ulatuslikumad puisniidud.

Vikati suurust mõõdeti traditsiooniliselt tera pikkuse järgi, mõõdetuna käelaba laiustes piki tera selga – vastav number stantsiti vikati kanna sisse. Meestevikat oli tavaliselt seitsmekäeline või pikem.

Niitmisvõistlused Palupõhjas (2017)

Eesti vikat, mida kasutati XX sajandil, on kõige ergonoomilisem vikat maailmas. Tänu vasaku käe pidemele, mis on risti parema käe pidemega, hoiab niitja jõudu kokku, kuna koormus vikati suunamisel ja tõmbamisel jaguneb kahe käe vahel ühtlasemalt kui teistmoodi ehitusega vikatitel. Millal leiutati paremaga risti olev vasaku käe pide, pole teada. XXI sajandil müügil olevad Rootsi ja teised vikatid tõrjuvad eesti vikatit välja, kuna enam ei osata kinnitada tera varre külge. Sarnast vikatit kasutati ka Lätis.

Tera kõvadus

Kõva teraga vikatit kasutati näiteks Saaremaal, kus mälestuste järgi võis käiatud vikatiga niita päev otsa, ei pidanudki eriti luiskama. Selline vikatileht sepistatakse kolmekihilisena, all ja peal on pehmem ja sitkem materjal, vahele pannakse kõvem, aga seetõttu ka hapram teras. Kõvem materjal on sageli teise värvitooniga ja üleminekukoht silmaga eristatav. Sepatöö juures nimetatakse seda tehnikat "kokkukeetmiseks". Enne sõda sai seda tüüpi "Austria luige" logoga vikatiterasid ka poest osta, pärast sõda see võimalus kadus. Siis kasutasid kohalikud sepad kõva materjalina püssitoru, raudteerelssi, viili või muud kättesaadavat materjali.

Vikat kultuuris

Barthel Beham, Vanitas (1540)

Renessansi ajal hakkasid kunstnikud surmana kujutama luukeresid vikatitega – võimalik, et seos pärineb kaugemast minevikust, Vana-Kreekast ja sealsest aja jumalast Kronosest ning sarnase nimega Kreeka titaanist Kronusest, keda seostatakse viljakoristamisega. Nii Kronost kui Kronust on kujutatud vikati või sirbiga.

Euroopa kultuuriloos kujunes vikatist üks surma atribuute. Sageli kujutatakse personifitseeritud Surma musta kapuutsiga hõlsti rõivastatud luukerena, kellel on õlal vikat. Vikatit kannab Surm ka ühena apokalüpsise neljast ratsanikust.

Ehkki tänapäeval on vikati põllumajanduses enamjaolt asendanud kombainid, niidukid ja murutraktorid, korraldatakse mitmel pool Balkanil endiselt vikatiga niitmise võistlusi.

Vikat esineb ka heraldilise motiivina, näiteks on Norra Hornindali omavalitsuse vapil kolm vikatitera.

Prantsuse barokkhelilooja Joseph-Nicolas-Pancrace Royer (1705–1755) on kirjutanud klavessiinile teose "Vikatite marss" ("La Marche des Scythes"; kogumikus "Pièces De Clavecin", 1746).

Sõjavikat

Poola vikatimehed 1863. aasta ülestõusu ajal

Sõjavikat on relvaks kohandatud vikat, mille tera on kinnitatud mitte varrega risti, vaid piki vart. Pärast Saksa talurahvasõda 1524–1525 avaldas Paulus Hector Mair 1542. aastal vehklemisõpiku, milles õpetas ka vikatiga vehklemist. Sõjavikateid kasutasid laialdaselt Poola ja Leedu talupojad 18.–19. sajandi talurahvamässude aegu.

Rahvaluule

Naljandid

Aarne-Thompsoni kataloogis on kilplasnaljandite hulka kuuluv naljandmotiiv AT 1203 (Vikat lõikab pea maha). Vikat lõikab pea ühel mehel. Teised arvavad, et nii peab olema, ja lõikavad endal ka.

Mõistatused

Moodne vikat

Eesti mõistatusi vikati kohta:

• Suvel lõikab lehmaleiba, talvel ripub varnas? – Vikat
• Lai kui mõek ja terav kui nuga, suvel orjab, talvel seisab? – Vikat
• Mõõgast pikem, nurgast kõveram, teeb mitme elule otsa? – Vikat
• Alt juusk hahk kass, päält riiu repän? – Vikaht, rihä
• Kõveriku nühka pallast? – Vikati luiskamine
• Kumõraga nühka palläst? – Vikatiga niidetäs

Vaata ka

• käi
• looreha
• luisk
• reha
• rauts
• sirp
• teritamine

Välislingid

• 24. juunil käsitsi heinaniitmise võistlus Plaanil, alates aastast 1998
• Aive Sarjas, Vikat – väärikas tööriist, mis eestlased padrikust päästis Maaleht, 22. juuni 2010
• Külli Pähn, Fotod ja video: Vikatiga võistuniitmiselt riisus koore perekond Lukk Maaleht, 26. juuni 2012