Väävelhape

Väävelhape
96% väävelhappe vesilahus
Üldised omadused
Keemiline valem	H2SO4
Välimus	värvuseta vedelik
Füüsikalised omadused
Molekuli mass	98,079 amü
Sulamistemperatuur	283,15 K (10 °C)
Keemistemperatuur	610,15 K (337 °C)
Tihedus	1840 kg/m³
Lahustuvus	seguneb veega igas vahekorras
Ohutus
Suukaudne manustamine	võib vigastada seedeelundeid
Nahk	võib põhjustada tõsiseid söövitushaavu, arme, plekke jms
Silmad	võib kahjustada nägemist
Kasutatakse SI-süsteemi ühikuid. Kui pole teisiti öeldud, eeldatakse normaaltingimusi.

Kips on väävelhappe hüdraaditud kaltsiumisool

Väävelhape (valemiga H₂SO₄) on anorgaaniline hape, tema anhüdriid on vääveltrioksiid. Väävelhape on tugev hape, mille kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Väävelhape on kõikide sulfaatide lähtehape. Väävelhapet tuntakse ka "lõngaõli" ja "akuhappena". Väävelhappe soolad kandsid eesti rahva hulgas nimetusi "kübaramust" ja "sinine silmakivi". Väävelhape on enimtoodetud kemikaal.

Omadused

Väävelhape on tugev, kaheprootoniline hapnikhape, mis eraldab happejäägina liitaniooni SO₄^2–.

Väävelhape sulamistemperatuur on 10 °C ja keemistemperatuur 337 °C. Üle 300 °C juures hakkab väävelhape lagunema, moodustades vääveltrioksiidi ja vett.

Väävelhape on suure tihedusega õlikas vedelik, väga hea elektrijuhtivuse ja suure dielektrilise läbitavusega.

Väävelhape on tetraeedrilise struktuuriga.

Väävelhape lahustub vees väga eksotermiliselt, liiga kiirel valamisel võib vesi minna keema. Väävelhapet tuleb lahjendamisel valada ettevaatlikult vette, mitte vastupidi, et happe kontsentratsioon vees kasvaks aeglaselt.

Väävelhappe molekulstruktuur

Tootmine

Väävelhapet toodetakse vitrioli- ja (tina)pliikambri- (mõlemad ajaloolised) ning kontakt- või topeltkontaktmenetlusel.

Väävelhappe vanim tootmismenetlus on vitriolimenetlus. Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud. Vitriolid on sulfaadid, mida saab üsna kergesti termiliselt lagundada vääveltrioksiidiks ja metallioksiidiks.

Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber (1604–1670) konstrueeris maailma esimese väävelhappemanufaktuuri, mis umbes 1650. aastal tootis Nordhausenis (Harzis – Saksamaal) väävelhapet. Tema teene on naatriumsulfaadi – toonase nimetusega glaubrisoola, nüüdse nimetusega mõrusoola – meditsiinilise lahtistava toime avastamine ja tootmise alustamine.

Tähtsamad ühendid

• Soolad:
  • vasksulfaat (vasevitriol) CuSO₄·5H₂O
  • kaltsiumsulfaat (kips, alabaster, anhüdriit) CaSO₄
  • baariumsulfaat (barüüt, Schwerspat) BaSO₄
  • alaun Al[K(SO₄)₂]·12H₂O
  • aluminiit
  • raudsulfaat (rauavitriol) FeSO₄·7H₂O
  • naatriumsulfaat (mõrusool)
  • Valge vitriol ZnSO₄·5H₂O
• Estrid:
  • dimetüülsulfaat (lahusti, väga mürgine)

Väävelhape looduses

Väävelhape on happevihmade, kus ta tekib õhku sattuvad vääveldioksiidi oksüdeerimisel koos hüdreerumisega:

2SO₂ + O₂ + 2H₂O → 2H₂SO₄

Väävelhapet leidub ka Veenuse pilvedes.

Vaata ka

• Piraajalahus