Tiõrvâsvuõttpõõrtâst leʹjje kuʹǩesäiggsa puõcci, ǩeäi mainnsin ij ni ǩii tuâjjlažkååʹddest fiʹttjam ni mâid. Âʹlddhoiʹddjeei Karppinen Hanna Amaliaaʹje tät vueʹǩǩ leäi vaiggâd: kâʹl oummu taarbše kudd hååid, leäi ǩiõll mii täättas.
– Ij toʹben leämmaž ni õhtt sääʹmǩiõllsaž hoiʹddjeei da smiõʹttem, što iʹlla šiõǥǥ håmm, särnn Karppinen.
Ko nuõrttsääʹmǩiõl sosiaal- da tiõrvâsvuõttsueʹrj oummid leäi taʹrjjeemnalla sääʹmǩiõl škooultõs, haaʹlii Karppinen tâʹlles vueʹlǧǧed mieʹldd.
– Muʹnne tät ǩiõll leäi aivv veeʹres ǩiõll da altteem aivv aalǥâst. Jiõm ni teâttam, kuäʹss sääʹnn älgg da kuäʹss poott, son mušttal.
Vuâđđmättʼtõõzz son leäi juʹn vuäǯǯam universiteeʹtt määttain, leâša soti-sueʹrjest suʹst leäi täävtõssân, što suʹst leʹčči tååimlaž ǩiõllsilttõs, koin son fiʹttjeʹči puõccjid da vuäitči mainsted säämas sijvuiʹm.
Håʹt-i vuõssvuâra âʹlddhoiʹddjeeʹjen leäi-i põõlteei mainsted säämas, šõõddi suʹnne jåʹttlânji toobd, što suʹst kâʹl âlgg tän ǩiõʹlle reâuggad.
– Možât tõt leäi hiâlpab mainsted hoiʹddjeeʹjen, ko pirrõs lij muʹnne toobdâs. Teâđam, mâid leäm toʹben tuejjeʹmmen: toʹben jiõm leäkku mättʼtõõtti, ko mon leäm âʹlddhoiʹddjeei, kovvââll Karppinen.
Ǩiõl siltteei hoiʹddjeeʹjid taarbšet õinn lââʹzz
Na ǩii lij tät hoiʹddjeei, kååʹtt säämas maainast? Aivv jâkk ooumaž da säämas maainast.
Hanna Amalia Karppinen kuuli vuõssmõs vuâra, mäʹhtt sääʹmǩiõllsa äʹššneeʹǩǩ õõmtõʹsse, mäʹhtt vuäitt leeʹd säämas mainsteei hoiʹddjeei seämma põõrtâst.
Tuâjjpirrõʹsse leävvni leklvaž toobdâlm. Karppinen hoʹhssji, mõõn vääžnai tõt leäi oummid, što sij vuäiʹtte ââʹnned jieʹnnǩiõlâz pirrõõzzâst, kååʹtt lij määŋgnalla lääʹddǩiõllsaž.
– Vuäʹmm oummu lie välddam muu puârast vuâstta. Tõt lij leämmaž siʹjjid vieʹssel, što vuäitt leeʹd säämas mainsteei hoiʹddjeei, mušttal Karppinen mååjjnjaaʹlmi.
Sääʹm lie juʹn kuuʹǩǩ mainstam, mäʹhtt seeʹst feʹrttai vueʹlǧǧed mââimõs vuâra veeʹresǩiõllsaž pirrõʹsse dommvuuʹdineez. Määŋg vuâra sosiaal- da tiõrvâsvuõttkääzzkõõzzin lie leämmaž tåʹlǩ lääddas mainsteei hoiʹddjeei da dåhttar. Kääzzkõõzzin lij leämmaž vueiʹtlvaž ââʹnned tuulk.
Âʹlddhoiʹddjeeʹjen son lij še hoʹhssjam, što äʹššneeʹǩǩ jie pâi ååsk, što son leʹčči toʹben tuâjast, peʹce kueʹssen.
– Sääʹmǩiõllsaž hoiʹddjeeʹji sââʹjj iʹlla šiõǥǥ. Lie tåʹlǩ muäʹdd hoiʹddjeei da tät lij jõnn kåʹdd. Pukin vaiggummus sââʹjj lij akutthååidast, koʹst jie leäkku nuõrttsääʹmǩiõllsa hoiʹddjeei, smeâtt Karppinen.
Tõn diõtt Karppinen haaʹlad hoiʹddjeeʹjen leeʹd sääʹmǩiõllsai vääras.
– Måkkam jieʹllem lij, jõs ij ni ǩii fiʹtte, mâid ton säärnak? Jõs vuäitam mainsted nåkam ǩiõl, što tõt vieʹǩǩat oummid. Ij taarbâž veeʹres ǩiõʹlle mainsted teʹl, ko lij hååidast, vuäinn Karppinen.
Saaʹmin lie vuäʹmm tiõrvâsvuõttsääʹn, koid õõlǥči jeällted
Âʹlddhoiʹddjeeʹjen Hanna Amalia Karppinen hoʹhssji, što suʹst âlgg še mättõõllâd jiânnai spesiaalsannõõzz tuâj vääras.
Määŋg vuâra ânnʼjõžäiggsaž tiõrvâsvuõttsueʹrj sääʹn puäʹtte dåhttrin da modeʹrnn taalkâstiõđsueʹrjest. Saaʹmin lie še jiânnai jiijjâz sääʹn.
Itkonen sääʹnnǩeeʹrjest son kaauni, što ouddmiârkkân teârmmaz čeärggmõš vuäitt še kovveed oummu čuâccmõõžž.
– Leäm smiõttâm, što možât mij vueiʹttep jeällted tõid vuäʹmm saaʹnid, vuäinn Karppinen.
